HÜVASTI, ANTS ANDER! „Üksnes rõõmsa meelega saabki nii pikalt elada.“

„Ants, oma lokkis juustega, higine, näost punane ja räägib: „Wanni vana hoorakrõbu astus hiljuti läbi. Ega must suuremat asja ei olnud, aga viimane kord polnud väga vigagi. Kuidas sa teed, küsis tema, sinu vanuses! Ma vastasin: „Olen ennast eluaeg selleks hetkeks hoidnud.“,“ kirjeldab näitleja Hannes Kaljujärv elamust, mille pakkus talle 26. juunil 93aastasena igavikku lahkunud kolleeg Ants Ander lavastusega „Krappi viimane lint“. „Kujutad ette, ma nägin seda tükki pool sajandit tagasi ja tsiteerin seda! Seda lõiku võin peast panna, see lihtsalt jäi meelde.“

Oli aasta 1976, kui Evald Hermaküla tolle monolavastuse publiku ette tõi. Kaljujärv käis seda vaatamas korda paar. Ning talletas tolle tekstilõigu mällu laitmatu täpsusega. Nõnda, et võib seda une pealt üles öelda. „Minu jaoks selles midagi oli!“ ütleb Kaljujärv. „Laksaki paneb sähvaka sulle mällu, kust ära ei lähe.“ Väärt tekst, väärt tükk, väärt näitleja? „Minu silmis küll,“ tõdeb ta. „Ta oli huvitav näitleja. Sain temaga kuidagi hästi läbi. Mõnega saad lähedaseks, mõnega mitte, aga temaga meil oli klapp.“ Klapp oli mõlemal ka Hermakülaga. Ander oli Hermaküla näitleja, Kaljujärv aga suure lavastaja stuudiolane.