HÜVASTI, ANTS ANDER! „Üksnes rõõmsa meelega saabki nii pikalt elada.“

„Ants, oma lokkis juustega, higine, näost punane ja räägib: „Wanni vana hoorakrõbu astus hiljuti läbi. Ega must suuremat asja ei olnud, aga viimane kord polnud väga vigagi. Kuidas sa teed, küsis tema, sinu vanuses! Ma vastasin: „Olen ennast eluaeg selleks hetkeks hoidnud.“,“ kirjeldab näitleja Hannes Kaljujärv elamust, mille pakkus talle 26. juunil 93aastasena igavikku lahkunud kolleeg Ants Ander lavastusega „Krappi viimane lint“. „Kujutad ette, ma nägin seda tükki pool sajandit tagasi ja tsiteerin seda! Seda lõiku võin peast panna, see lihtsalt jäi meelde.“

Oli aasta 1976, kui Evald Hermaküla tolle monolavastuse publiku ette tõi. Kaljujärv käis seda vaatamas korda paar. Ning talletas tolle tekstilõigu mällu laitmatu täpsusega. Nõnda, et võib seda une pealt üles öelda. „Minu jaoks selles midagi oli!“ ütleb Kaljujärv. „Laksaki paneb sähvaka sulle mällu, kust ära ei lähe.“ Väärt tekst, väärt tükk, väärt näitleja? „Minu silmis küll,“ tõdeb ta. „Ta oli huvitav näitleja. Sain temaga kuidagi hästi läbi. Mõnega saad lähedaseks, mõnega mitte, aga temaga meil oli klapp.“ Klapp oli mõlemal ka Hermakülaga. Ander oli Hermaküla näitleja, Kaljujärv aga suure lavastaja stuudiolane.

„Krappi viimast linti“ mäletab ka Peeter Kollom, kes oli toona lavastaja Hermaküla assistendiks. „Kui Antsul tekst ununes, pidin ette ütlema,“ meenutab ta. „Mõnel näitlejal on tekstiga kergem, mõnel raskem, Antsul oli vahel raske. Siis oli hea, kui oli etteütleja.“ See amet viis ta ka sama tüki lavale. „Evald armastas klassikalisi maske: värvid näo valgeks ja paned musta torukübara pähe. Mina olin siis kulisside vahel terve etenduse valgeks määritud näoga, et vajadusel Antsule ette öelda. Mitte üks kord ei tulnud ette ütelda.“