JUHTKIRI | Kas loobume kartulist?

Öeldakse, et eestlased on kartulirahvas. Tõepoolest, „laulva revolutsiooni“ aegadel olime valmis sööma kas või kartulikoori, peaasi, et vabadus tuleks. Ja kui Eestisse tuli esimene McDonalds ning tegi kuulsaks friikartulid, kas leidus üldse kedagi, kes neid ei armastanud? Kuid nüüd on selgunud, et viimastel aastatel väheneb kartuli kasvupind Eestis järjepidevalt. Kas me siis oleme ikka veel kartulirahvas?

Kartuli võidukäik Eestis on olnud lühike, kuid värvikas. See ilmus kõigepealt 17. sajandil mõisaaedadesse ja esialgu nii mõnigi kord ilupõõsana. Tuvimunast suuremaid peeti seejuures juba söögiks kõlbmatuks, küll aga kullati kartuleid üle ja riputati jõulupuu otsa ning põimiti kartuliõisi juustesse. Esimene eestikeelne kartuliretsept ilmus alles 1781. aastal, aga juba 19. sajandil jõudis kartul massidesse ja aitas muu hulgas jalule Eesti mõisate piiritusetööstuse, mis Venemaal nii kuulus oli.

Eelmise sajandi alguseks oli kartul juba meie põhitoiduseks saanud, siis olime tõesti kartulirahvas – sousti-kartuli najal elati üle vaeseimadki ajad ja sõjad. Suuresti jätkus see trend ka nõukaajal. Armastatud laulja Ivo Linna on rääkinud, et lapsepõlves kutsus ta kartuliputru kuumaks jäätiseks, nii hea oli. Veel laulva revolutsiooni alguseski oli see, et igaühel, kel võimalik, oli keldris salv või vähemalt kott talvekartulitega, enesestmõistetav. Aga nüüd...