ERICH KRIEGER ARMUÕNNEST: pärast pika kooselu lõppu arvasin, et ma ei leiagi kedagi. Kuid alla ei tohi anda, ikka tuleb edasi otsida

„Elupõletamist on üha vähem, aga pean ütlema, et elupõletamises on oma võlu ja minagi olen seda tehes teatud tõdedeni jõudnud. See, kes pole elus kõrvetada saanud, ei teagi, mis elu üldse on. Nii et natuke peab elu ikka põletama ka,“ jutustab pühapäeval 63. sünnipäeva tähistanud muusik Erich Krieger Õhtulehe saates „Palju õnne“. Suure tähistamise asemel istus ta hällipäeva õhtul aga televiisori ees ja elas jalgpalli-EMil kaasa Inglismaale.

Milline on olnud su kõige vägevam ja meeldejäävam sünnipäevapidu?

See oli vist siis, kui sain 30 ja oli aasta 1991. Oli veel rublaaeg ja taasiseseisvumiseni oli jäänud veidi enam kui kuu aega. Vot see oli raju. Olin oma elu super mehevormis ja sooniline nagu Ott Kiivikas, aga veel parem. (Muigab.) Mul oli meeletult raha. Raha tuli nii, et kadunud Mait Metsamaa palkas minu ja Are Jaama Sally Albatrossi laevale laulma. Meile maksti seal rublades ja markades. Nii kui ma Von Krahli sisehoovi jõudsin, kostitasin kõiki oma sõpru ja tuttavaid, kes tol õhtul läbi astusid. Kunstieliidil ju toona raha väga polnud, aga ma käristasin kõigile välja.