Koalitsioonikõneluste meeleolud: kes mossitab, kes julgelt nõuab, kes otsib kodurahu

Läbirääkimiste alguses teatasid sotsiaaldemokraadid, et tahavad vaadata üle ametikohtade jaotuse. Muu hulgas andsid nad läbi lillede mõista, et riigikogu esimehe koht võiks kuuluda neile, sest kirjutamata reegli järgi peaks see positsioon kuuluma parlamendis suuruselt teisele jõule ja tänu ülejooksikutele sotsid seda nüüd on. Aga see pole nui neljaks nõue, sest kokkuvõttes on ministriportfell väärtuslikum kui sümboolne vapilooma tiitel. Üks on kindel – sotsid tahavad lisa.

Kõik tahavad säilitada valitsuses oma seniseid positsioone. Seetõttu oleks kõige ohutum viis sotside nõude rahuldamiseks mõne ministeeriumi poolitamine. Peapretendent on kliimaministeerium, mida seni juhtis peaministrikandidaat Kristen Michal. Kliimaministeeriumi võimalik lõhkumine otsustatakse sel reedel. Käib jutt, et tekkida võiks ehitusteemaline ministeerium.

Positsioonide lõplik jagunemine toimub tavapärasel moel. Erakondade esimehed lähevad omaette tuppa ja hakkavad ametikohti valima. Alustab suurim osaline ehk Reformierakond, kes võtab peaministri tiitli, edasi läheb järg väiksematele partneritele, kõigepealt sotsidele ja siis Eesti 200-le. Selle loogika järgi võtaks sotside esimees Lauri Läänemets endale tagasi siseministri ja Eesti 200 esimees Margus Tsahkna välisministri portfelli. Kohti hakati jagama käesoleva nädala kolmapäeval.

Sotside uus ministrikandidaat on praegune siseministri nõunik Vootele Päi või praegune riigikogu fraktsiooni esimees Priit Lomp. Päi ei kuulu läbirääkimiste delegatsiooni, Lomp kuulub.

Sotsid ei saa valitsusse kaasata Tanel Kiike ja Jaak Aabi. Endised keskerakondlased hüppasid sotside juurde üle käesolevas valitsustüklis. Kui Kiik või Aab läheks ministriks, väheneks riigikogus koalitsiooni häälte hulk, sest meeste asendajad tuleksid Keskerakonna nimekirjast.

Sotsid tahavad kohta, mis annaks neile väljundi välispoliitikas, olgu siis välisminister või midagi riigikogu komisjonides. Seda väljundit neil praegu pole üldse. Teoorias täidaks koha hõlpsasti Raimond Kaljulaid.

Üks sahin kõneleb, et sotsid võtavad endale riigikogu kaitsekomisjoni esimehe tooli, mis on seni kuulunud Eesti 200-le ja Kalev Stoicescule. Eesti 200 oleks sunnitud kaotusega leppima, sest positsioonid on nõrgad. Parteile aga võib appi tulla Michal, kes peab seltskonda koos hoidma ja võib keelduda sotsidele komisjoni esimehe kohta andmast, kuigi nood tahaksid.

Mõnevõrra on jahtunud jutud, et sotsid tahavad kaksikliitu Reformierakonnaga. Oravad ei rutta, sest see poleks taktikaliselt hea käik: välja saab partnereid kergelt visata, aga kui on vaja tagasi kutsuda? Magusam aeg on tulekul riigikogu valimiste eel.

Kodurahu huvides peab Michal saama parteile kaitseministri portfelli, et see jätkuvalt Hanno Pevkurile kuuluks. Pevkur on parteis praegu Michali ainuke konkurent ning loobus kandideerimast erakonna esimeheks. Samuti peab kodurahu huvides Tsahkna püüdma parteile tagasi haridusministri portfelli, et Kristina Kallas saaks selles jätkata. Kallase osas on ilmselt mänguruumi rohkem, kuid millega võiks potentsiaalne järgmine Eesti 200 juht valitsuses veel tegeleda?

Läbirääkimistel mõeldakse ka sellele, et valitsuslaua taha pääseks vajadusel Hendrik Johannes Terras. Suve lõpus toimuvad Eesti 200 juhtkonna valimised, mille Terras võib võita. Eelmiste valitsuste kogemus näitab, et erakondade esimehed võiksid olla valitsuses, kui soov on toimetada viivituste ja probleemideta. Michal eelistaks Eesti 200 eesotsas Kallast, sest temaga on koostöökogemus olemas.

Läbirääkimiste lõpptulemus tähendab igal juhul kaotust Eesti 200-le. Kaotus peegeldub ka pika plaani viljelejate nägudes, kes läbirääkimistel ennekõike sotse põrnitsevad. Ainult rahvasaadikust militaarekspert Peeter Tali on suutnud mingil põhjusel läbirääkimistele tulla naeratava näoga. See on pannud kolleegid mõtisklema, sest Reformierakond juba täiendas oma riigikogu militaarekspertide ridu, kui nendega liitus endine ekrelane Alar Laneman.

Sotsid ei hoia end Eesti 200 nüpeldamisega tagasi. Kui läbirääkimiste juhid hakkasid esimese päeva lõpus minema ajakirjanike ette, olla Lomp pannud käe Tsahkna õlale ja Michalilt küsinud: kas pole nii, et teisena räägib suuruselt teine saadikuterühm? Ja nii avalikkuse ees läkski: Läänemets rääkis Michali järel teisena ja Tsahkna viimasena. Sotside positsiooni tugevust kinnitab ka väide, et Läänemets kauples kohe läbirääkimiste alguses välja siseturvalisuse tõstmise samale pulgale riigikaitsega – võimekuse pealt kärpeid ei tule, palgad ja administratiivküsimused on teine asi.

Valitsusest lahkujaid pole palju. Eeskätt on kindel, et lahkub Reformierakonna senine rahandusminister Mart Võrklaev. Poliitikute arvamused lahknevad küsimuses, kas Võrklaev on saamatu või sai ministriks ülikeerulises olukorras. Võrklaeva mantlipärijaks peetakse Reformierakonna riigikogu fraktsiooni senist esimeest Erkki Keldot. Oma võimalusele loodab ka Andres Sutt, kes aastatel 2021–2022 oli Kaja Kallase valitsuses ettevõtlusminister. Ka toona lootis Sutt rahandusministri portfelli, kuid teda ei peetud piisavalt kogenuks. Rahandusministriks sai hoopis Keit Pentus-Rosimannus. Uut ministrit on vaja ka Michali asemel kliimaministeeriumisse. Peetakse ebausutavaks, et kliimaministriks saab kantsler Keit Kasemets, kes väisas koalitsioonikõnelusi.

Öeldakse, et Keldo oskab opereerida numbritega ning suudab riigikogus täita etteantud ülesandeid. Michal otsib enda meeskonda just neid, kes saaksid asjad tehtud. Sellega Võrklaev ei säranud. Kõigi teiste vangerduste puhul peaksid portfellid erakondade vahel vahetuma. Erandiks võib jääda ehk vaid Eesti 200-le kuuluv majandusministri koht, kui Terras peaks saama erakonna juhiks. Siis võiks talle koha loovutada Tiit Riisalo.

Michali valitsus juurutab uut kultuurilist nähtust. Enne ametisse asumist lähevad ministrid riigikogus vastavate komisjonide ette, kus rahvasaadikud saavad neile küsimusi esitada. Opositsioonipoliitikud tervitavad sellist lähenemist, aga ütlevad, et see on ikka vaid pool rehkendust: komisjonil võiks olla ka hääletusõigus, et kandidaat vajadusel põhja lasta.

Läbirääkimiste puhul tuuakse suure plussina esile, et Michal ei solvu ning pöörab nööked naljaks, otsib keskteed jm. Ta pingutab, et kõik oleksid rahul, samas ei luba koosolekul minna laadaks. Sel pingutusel on ka teine motiiv, Michal ei mängi end nurka ja võimalused tulevasteks poliitvangerdusteks säilivad.

Michali nõrkuseks hinnatakse päris oma teema puudumist. Kallasel polnud samuti, kuniks tuli Ukraina sõda. Edasine on ajalugu. „Mis on Michali poliitika? Peale maksude tõstmise ja näilise kaasamise me rohkem hetkel ei tea,“ ütleb üks rahvasaadik.

Koalitsioonileping saab sisuliselt vaid lisasid ehk aasta tagasi Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside vahel sõlmitud leping jääb kehtima. Teatud teemasid läbirääkimistel üldse ei käsitletud, sest polnud vaja. Ainuke positiivne sõnum saab olema, et Eesti on kaitstud. Varsti. Maksutõusud ja kärped saavad olema läbivad.

Sotside idee riiklikest üürimajadest maakonnakeskustes on leppes sees. Juttude järgi on väiksemates kohtades turutõrge: erafirmad pole nõus ehitama uusi elamuid, kui pole kindlust, et kohalik kool pikemaks ajaks alles jääb.

Kaitsevägi saab lisaraha kaudtule arendamiseks, mida küsis kaitseväe eelmine juhataja Martin Herem. Vene sõjaväe jõhkrus Ukrainas tegi poliitikutele selgeks, et valikut väga pole, riiki sisse ei tohi vaenlast lasta. Kaitsevägi saab lisarahastuse riigikaitsemaksu kaudu.

Energeetika valdkonda püütakse arendada tööstuse toetamiseks. Tulevad tuuleenergia vähempakkumised, et leida odavamad tootjad.