JUHTKIRI | Vangla peab suutma inimest aidata ümber kasvada, selleks on vaja asjalikku hingeabi

Pole vast enam kuigi uudis, et meie riigi üks kogukamaid probleeme on vaimse tervise abi vähene kättesaadavus. Psühhiaatri või kliinilise psühholoogi järjekorras võid oma murega oodata kuid, kui mitte aastaid. Tallinna vanglas aga, kus hinnanguliselt 60 kuni 80 protsenti inimestest seda vajab, on asjalood veel hullemad. Need inimesed, kellest peaks trellide taga „muutunud hinged“ saama, istuvad ootel samamoodi, nagu me teised väljaspool. Ainult selle hind võib olla märgatavalt vängem.

Mis kasu on vanglas istumisest, kui tuled sealt välja samasugusena, nagu sisse läksid? Jah, kindlasti leidub kinnipeetavaid, kes ei muutu ega tahagi muutuda, ometi on suur osa selleks valmis, kuid vajab teekonnal spetsialistide abi. Iseenesest on see ju kogu vabaduse piiramise mõte, et ühiskonda naaseks selleks sobilikum inimene.

Väga suur probleem on sõltuvushäired, mis eeldavad samuti vaimse tervise spetsialistide abi. Loogiliselt võttes võiks vangla olla koos asjakohase abiga üks paremaid võimalusi narkomaani aitamiseks. Praegu on aga oht, et asjatundlik abi võib hädaliseni jõuda alles pärast vabanemist. Või musta huumori vallast – kaarega türmi tagasi jõudes.