JUHTKIRI | Keel ja kübarad

Silmapööritused stiilis „küll need tänapäeva lapsed on ikka käest läinud – emakeele hinded on sassis, näpud harjunud vaid netisuhtlusega ja omavahelgi suheldakse peaaegu puhtas inglise keeles“ on väga silmakirjalikud.

Kelle käest peakski head keele-eeskuju saama? Ega ometi vanemalt põlvkonnalt, kes räägib käigupealt miitingutest, mänedžeridest ja zuumimistest? Kelle jaoks pole autos kindalaegas ja pakiruum, vaid bardatšokk ja pagasnik, kapotist rääkimata, ja parkla avab schlagbaum? Toit tuleb üles soojendada uunis, ja kui elu ikka väga nässu läheb, aitab eluterve po***ism.

Mure eesti keele pärast pole midagi uut. Kes siis ei mäleta iroonilisi jutte kadakasakstest, kui sajanditagused peenemad linnapreilid panid kohvile peale schmanti ja liha smooriti. Nõukaajal oli üsna tavaline, et eriti ametlik kõnepruuk läks russitsime täis. „Loetud minutid“, toortõlge vene keelest, on selle kohta hea näide, millega keeleinimesed on kurja vaeva näinud. Ohtralt näiteid leiab veelgi: vaibale kutsumine, (miski) asja näol, tupik… Tänapäeval on sellele lisandunud läänepoolsed värdvormid nagu väljakutsete saamine, päeva lõpuks ja mingite asjade toimimine. Ja nii edasi.