TEATRIARVUSTUS | „Tsikaadide aega“ vaadates on natuke selline tunne, et seda kõike oleks nagu varem kuskil näinud...

Rakvere teatris on lavale toodud tragikomöödia „Tsikaadide aeg“, mis räägib peresuhetest. Kui üle pikkade aastate surnud mehe majas kokku saadakse, eks siis hakkabki muidugi kõike juhtuma. Tükk tuli välja vahetult enne hingede aja algust – paralleele surnute ja elavate vahel jagub siin küllaga.

Lugu räägib sellest, kuidas lagunevasse USA lõunaosariikide istandusemajja sõidab kokku üksteisest võõrdunud suguselts, et jagada ära hiljuti surnud perepea pärandus. Jahenenud suhetega suguvõsal põhjuseid kisklemiseks jätkub – tühistamiskultuur, süüdistused võõravihas, rikkusel ja vaesusel põhinev hoolimatus – need on vaid mõned teemad, millele tükis tähelepanu juhitakse.

Kui meile siin teispool maakera võib tunduda, et Ku Klux Klan oli Ameerikas 19. sajandi teema, siis tegelikult lintšisid valged lõunaosariikide mehed mustanahalisi veel möödunud sajandi viiekümnendatelgi. Mis tähendab, et 1980ndatel sündinutele võivad need lintšijad olla vabalt vanaisad. Aga vanaisa peaks olema ju keegi, kes kiigutab põlvel lapselapsi, mitte pervert, kelle kola hulgas on jäle pildialbum või purk inimkehaosadega! Selline asi lihtsalt ei saa vanaisa surmaga veel ära lõppeda. See käib pärandi hulka, millega järeltulijatel tuleb edasi elada. Rassilise vaenamine polegi probleem kusagil alateadvuses tolmukorra all, vaid tänapäeva reaalsus.