KADUNUD MEELEJAHUTUS | Toivo Tootsen: huumori asemele on ilmunud tume tigedus

Minult on küsitud, kuidas mulle kui vanale meelejahutajale tundub – kas praegu on nalja palju või vähe? Tegelikult ei saagi turumajanduse tingimustes eriti küsida, kas midagi on palju või puudu. Kui midagi on liiga palju, siis selle tootmist vähendatakse ja kui midagi on vähe, siis seda tehakse kiirelt juurde. Ja nutikas ettevõtja on see, kes leiab midagi, mida seni kellelegi vaja ei ole olnud, toob selle turule ja teeb reklaami abil selgeks, et ilma selle uudistooteta pole enam võimalik elada. Nii on ka huumori ja satiiriga. Kui neid on vaja, siis nad on olemas ja õitsevad.

Enamasti on huumorit vaja rasketel aegadel, et vähemalt vaimselt ellu jääda. Nõukaajal öeldi, et kui muud pole, siis nalja peab ikka saama! Hakkasid levima anekdoodid ja pilkelaulud.

Eks ka riigivõimud on aegade jooksul aru saanud, et rahval on vaja mingit auru välja laskmise ja lõõgastumise võimalust. Nõukogude ajal oli isegi igas rajoonilehes oma huumorinurk, Edasis eraldi Herilase toimetus. Eesti Raadios oli koguni meelelahutussaadete peatoimetus ehk RAMETO oma „Meelejahutajaga“, mida iga pühapäeva hommikul kuulas oma 300 000 inimest. Huumoriajakiri Pikker Ilmus kümnetes tuhandetes eksemplarides ja estraadietendusi anti sadade kaupa.