AMETIÜHINGUJUHT: hädasolijaid oleme valmis toetama üle maailma, aga oma lähikonnas mitte?

Hiljutised arutelud ametnike ja tööandjatega töölepinguseaduse muutuste üle tõid ametiühingute jaoks esile terava probleemi: tööandja kulusid vähendatakse töötajate heaolu arvelt. Planeeritavad muudatused, mis lubavad näiliselt rohkem paindlikkust, tähendavad tegelikult paljudele väiksemaid sissetulekuid ja lühemaid puhkeaegu.

Võtame näiteks need, kes töötavad tehaseliini ääres või müüvad toidupoes juustu. Liinitööline töötab vahetustega ja saab edaspidi (kui planeeritavad muudatused ellu viiakse) vaid kuni 36 tundi järjestikust puhkeaega nädalas. Neile tuleks aga tagada nädalas järjest 49 või 56 tundi puhkust, kusjuures sedagi on palju vähem kui kontoritöötajatel. Miks on kontoritöötaja tervis ja heaolu sedavõrd olulisem, et ta saab puhata 72 tundi järjest? Näen siin planeeritavate muudatuste valguses hoolimatust töötajate tervise suhtes ja osade töötajagruppide diskrimineerimist.

Sellele vaatamata võib tihti kohata suhtumist, et mis see minusse puutub, mul on ju kõik korras. Eestlased on suure südamega rahvas, valmis annetama ja toetama hädasolijaid üle maailma, kuid miks jääb empaatiast tihti puudu oma lähikonnas? Ollakse valmis annetama raha Aafrika ja Aasia hädalistele, kuid oma töökohal tegutsema mitte. Kaastunne ja hoolimine, mis on ühiskonna alus, on meie lähikonnast – töölt ja naabrusest - taandunud. Kas loodetakse probleemide iseeneslikule lahenemisele?