JUHTKIRI | Õpetajad ekraanile: kas kardame ebaefektiivsust või hoopis muutusi?

Õpetajate puudus on pannud pealinna katsetama õpetamiseks enneolematuid viise. Ühe pakutud variandina soovitatakse õpetada samaaegselt kuni kolme kooli õpilasi - üks õpetaja õpetab sadu õpilasi ekraani vahendusel, klassiruumides kohapeal on aga tema assistendid, kes tagavad korra ja vastavad õpilaste küsimustele.

Juba kohtab sellele vastuseisu: me tahame, et õpilased saaksid võimalikult hea hariduse, selle tagavad aga võimalikult head õpetajad, kes saavad väärilist palka. Järelikult oleks vaja leida võimalikult palju tulu, millega õpetajatele palka maksta. Aga kas meil on kuskilt seda raha võtta? Ei ole.

Kuidas aga käituda siis, kui pole seda tulu, mille pealt kulusid tõsta? Tuleb kulukomponente efektiivsemaks muuta, seda eesmärki plaanitav muutus kannabki. Siin saab aga probleemiks hirm muutuste ees. Õpetajate hirm töökohtade pärast. Omavalitsuste hirm valijate ees, kui koolivõrku või haridussüsteemi muuta. Tulevad mängu „väärtused“, „me pole valmis“ ja „umbes kümne aasta pärast ehk oleks“.