KUI PEKSAB, SIIS ARMASTAB? | Mammi mõtiskleb: mis küll ajab venelased põlvest põlve sõdima?

Kuna algav aasta on kuulutatud raamatuaastaks, siis on mammilgi kohane alustada just raamatuga. Ta luges just läbi Xavier Bouvet' romaani „Valge laev“ ja nüüd on tal nii palju mõtteid korraga peas, et ei teagi, millisest alustada. Kuna see oli järjekorras juba teine raamat mammi öökapi peal, mille oli Eesti suurmeeste kohta kirjutanud prantslane (esimene oli Antoine Chalvini „Johannes Aavik ja Eesti keeleuuendus“), siis hakkas mammil tekkima tunne, nagu sarnaneksime juba mõne kaduva indiaani hõimuga, kelle hääbuvat kultuuri on suurrahvaste esindajad asunud jäädvustama.

Aavikust polegi varem nii põhjalikku käsitlust ilmunud ja Otto Tiefist mammi teada isegi vähem põhjalikku mitte. Mammi peab oma häbiks tunnistama, et kuigi Tiefi nimi tuli talle tuttav ette, ega ta temast suurt midagi teadnud. Kuskile ajusoppi oli salvestunud, et tegu oli Eesti Vabariigi peaministriga eksiilis. Tiefi tegelikust saatusest ja sellest, et elust eksiilis võis ta vaid unistada, luges ta alles „Valgest laevast“.

Nii on mammi Bouvet´le südamest tänulik, kuigi meie kohalikud kriitikud on olnud tema suhtes päris karmid. Ta polevat endale kõiki asjaolusid täpselt selgeks teinud ja see võis tema arusaama mõningatest võtmetähtsusega sündmustest oluliselt mõjutada. See võib ju nii olla, kuigi mammi meelest pole nende võtmetähtsusega asjaolude puhul isegi meie oma ajaloolased ühel meelel, nii et tema lugemist need ei seganud.