SARJAARVUSTUS | „Varastatud lootus: Armukelm“: kumb jääb peale, kas petetud naiste kolmik või paadunud pahard?

Kui näitleja Tambet Tuisk kiusatusele järele andnuks ja sarja „Varastatud lootus: Armukelm“ peaosa ise mängima hakanuks, juhtunuks ilmselt sama, mis tema Alfred Vindiga „Reeturis“. Olenemata sellest, et spioonist Vint on paras kurikael, muudab Tuisu mäng ta nii sümpaatseks, et põlguse asemele astub kaastunne. Kas kaastundepisara varastab vaatajalt ka Märt Avandi kehastatud armukelm?

Armukelmid, kes teisi esmalt osavalt võrgutavad, seejärel rahast ja eneseusust lagedaks teevad ning tundetult kõrvale heidavad, on Tuisuga õige pikalt kaasas käinud. Esmalt lehelugude ja veebiartiklitena. Seejärel juba kohtumistena nende inimestega, kes armukelmide ohvriks langenud. Nõnda on sari sündinud pärislugude toel, mitte sarja stsenaristide isikliku Pegasuse tiivalöögist. Õnneks, sest elu ise on tavaliselt võimsam tulevärk, kui inimese fantaasialend. Säherdust tulevärki kuueosaline sari „Varastatud lootus: Armukelm“ pakubki. Haaravat ja teravvalusat.

Esmalt on Signe (Liina Vahtrik), kel aitavad end kokku lappida aknale või seinale kleebitud kollased sildikesed tekstidega „Võta hetk ja hinga!“, „Sa oled eriline!“, „Sa oled tugev!“, „Usalda elu!“ ning „Naudi iga hetke!“. Peegelkapilgi on vildikaga veetud naerunägu, mille ilmet Signe enese ergutamiseks lustlikumaks joonistab. See naine on katki. Õige pea lisandub teinegi murtud hingega tegelane, Eleri (Mirtel Pohla). Ning seejärel lubavad sarja tegijad vaataja ette kurja juure – armukelmist Tarmo, kel on vastavalt vajadusele erinev perenimi ning elulugu. Sel mehel on kujutlusvõimet, jultumust ning haaret.