KURB, AGA TÕSI | Siiri Laidla: surm ei tule niipea. Järelikult – tuleb õppida elama!

Olen küll loobunud endale uusaastalubadusi andmast, aga väike jõnks käib sel ajal südames ikka. Et äkki saaks ja oleksin uuel aastal enda parem väljaanne? Mitte väliselt, kuigi ka see on lubaduste esikümnes – hakkan dieeti pidama, sporti tegema ja tervislikult toituma. Aga hakkan laste ja eakate sugulaste eest eest paremini hoolitsema.

Head uut aastat! Seda soovime kõigile, see kordub aastast aastasse. See on ju nii tore ja armas. Ent kas tõesti soovime head uut aastat päris kõigile? Anastajaile, sõjarditele, vaenlastele, reeturist ekskaasale, hinnatõstjatele, lapsetapjale, valitsusele? Sellised tahaks ju maailma- ja oma elukaardilt kustutada. Eks püüa siis olla mõistev. Andestav. Positiivne optimist. Ometi saavad paljud meist sellega toime.

Esimene reegel: ära upu meediasse! Nende asi on uudiseid edastada, klikke koguda ja inimesi ärgitada. Muidu elaksime nagu halli lamba villapusa sees, mida keegi pole ammu püganud. Ikka tuleb varem või hiljem oma nahk ja vill turule tuua. Kas või vägisi. Siis, kui „nad“ jälle hindu tõstavad või ähvardavad isegi ühesendised käibelt kaotada. Minu jaoks on „kopkas raske saak“, nagu laulis Hardi Volmer. Eks ole näha, mis saama hakkab.