JUHTKIRI | Veel üks tuulikusõda

Kui kogukondlikult olulise projekti avalik arutelu muutub poliitiliseks palaganiks, saab üritusel olla vaid üks võitja: seesama erakond või huvigrupp, kes tuli võõralt laualt rasvasemaid palasid noolima. Nii on ka Õhtulehe kirjeldatud Põltsamaa tuulikuarutelu puhul, mis meenutab, kui tähtis on inimeste võimalikult varajane kaasamine oluliste projektide puhul.

Klaastornis pealinnas võib ju imestada, et kuigi kõik kastikesed on arvutabelis linnukestega täidetud, miks kukub kohapeal ikka välja täiuslik torm? Selline, mis toob kasu vaid lõhkuda soovivatele ja omakasu peal väljas olevatele inimestele, kellel on kama kaks neist, kes valutavad enda kodukoha pärast südant. Kartus oma tagaõue seisukorra pärast on aga loomulikult igati õigustatud. Needsamad tuulikud või mistahes muud suurprojektid võivad küll suures plaanis väga kasulikud olla, kuid ka nende naabrid peaksid saama elada ja särada. Arutelude käigus tulekski selleks õiged raamid leida, kuid sõna peaksid saama eelkõige need, keda see probleem otseselt puudutab, mitte poliitikud, hämarate taustadega huvigrupid või lihtsalt igavlejad.

Võtmesõna on parem organiseeritus. Uuringud on näidanud, et selliste projektide puhul, kus võib tekkida inimeste mitte-minu-kandis-vastasseis, aitab vaid rohujuuretasandi suhtlus. Selleks suutelisi tarku peaks ju ministeeriumides küllaga olema ja kui tavainimene saab oma külaelanike allkirjad kokku koguda, siis võiks isikliku suhtlusega hakkama saada ka vähemalt kohalik omavalitsus.