LAURI SAATPALU: emadust alandavad needsamad propagandistid, kes selle üle jauravad

Jälle on kevad! Koeraga külatanumal jalutades näeb liustikupori meenutava kleepuva olluse vahel esimesi rohelisi liblesid ja mõnd harva pungakest. Muidugi tuleb veel külma ja lundki, mis selle kõik korraks kinni katab, aga mõndagi elukevadet näinuna võin kinnitada, et need on hakanud varem saabuma.

Mäletan, kuidas lapsena ei sallinud silmaotsaski oma aprilli alguse sünnipäeva. Välja sulanud koerajunnid ja voolavad kollased kusejõed mudavaalude vahel hüüdsid kui ühest suust: „Palju õnne, väike Lauri!“

Kogemuslikult võin öelda, et kliima on teinud sammukese soojenemise poole, st ilusa talve lühenemise arvelt on pikenenud inetu kevad. Kas seda põhjustavad põlevkivitööstuse kottimine ja õlitehase kangelaslik torpedeerimine, et sõda Euroopas saaks kesta ja osooniauke taevasse juurde käristada; on need Hiinamaa tinarasked pliiakukärud või Muski üüberkallid arvutid, mida autode asemel ilmarahvale pähe määritakse, ei oska mina öelda. Küllap on palju muidki põhjusi, sest inimesed on väga leidlikud eriti lolluste osas ja eriti tuleviku osas, mida ei tulegi, kui nii loll edasi olla.