MIKS TA LÄBI PÕLES? Kaire Saarep: liigne kontrollimine, mikromanageerimine ning üleanalüüsimine laastavad töötaja tervist

Mäletate, kui MeToo liikumise tippajal võtsid mõned edukad ja heal järjel Eesti naised sõna teemal, et pole võimalik, et nendega tahtevastaselt midagi ebasündsat võiks juhtuda. Ja kui pole võimalik, et nendega juhtuks, siis pole võimalik, et ka teiste kõrgete moraalinormidega naistega võiks midagi juhtuda.

Sellist enesekeskset mõttekonstruktsiooni võib kohata muudelgi teemadel. Näiteks inimese suust, kes pole ise läbipõlemist kogenud, võib kuulda mõtteid selle või teise inimese kehvast tööeetikast või üleliigsest vingumisest. Või kui näiteks tööandja ei mõista, kuidas kaamera paigaldamine võiks kedagi häirida, sest teda ju ei häiriks (olgugi et ta pole kunagi 12-tunnistes vahetustes intensiivse jälgimise all töötanud), siis ta selle kaamera ka paigaldab. Töövaidlustes näeme, kuidas üks pool süüdistab teist ülereageerimises, kui tema mõtteid ei võetud kuulda.

Iga selline sõnavõtt või reageering võib kellelegi liiga teha. Näiteks kui sa kasutad oma tuntust ja platvormi selleks, et hõigata, kuidas sinuga keegi ebasündsalt käituda ei saa ja ei saaks ka ühegi teise naisega, kui ta endast lugu peaks, siis oled sa alavääristanud ohvreid, kellele pole eluteele kaasa antud samasugust sotsiaalset kapitali (näiteks oskus ennast kehtestada, aga ka iseennast armastada). Rääkimata selliste olukordade alahindamisest, kuhu inimene ise pole sattunud.