JUHTKIRI | Mis nad siis tulevad oma trammiga…

Vahel tundub, et kõnekoosolekud, kus peaks kohalikke inimesi uute projektiga kurssi viima ja nende arvamusi kaasama, on muutunud iseenda karikatuuriks. Õhtuleht on juba mitmel korral kirjutanud, kuidas kohalike inimeste teavitamiseks tehtud üritusi kaaperdavad erinevad poliitilised jõud – olgu siis teemaks Kesk-Eesti tuulikud, kus rokkis endine EKRE esindaja, või Pelguranna tramm, kus üritas enda populaarsust kasvatada piirkonnaga ebaselgeid kokkupuuteid omav keskerakondlane.

Tuleb tunnustada: Pelguranna trammikoosolekule oli leitud korralik juht, kes vahele segavale tsentristile liiga palju sõna ei andnud. Sellegipoolest rääkisid mõned kohal olnud inimesed justkui kogu oma kodutänava eest. Et enam ei saagi rahus päevitada, kuna uus trammiliin on plaanitud kulgema randa ääristava laia haljasalani.

Nuta või naera, ehkki kumbagi ei sooviks teha. Samas pole nähtuses „mitte mitu õue peal“ midagi uut, juba 1870ndatel kurjustasid mõned Tallinna–Tartu raudtee rajamise vastased, et see toob ainult kaabakaid Tartusse juurde. Võideldud on Karla katedraali poolt ja Reidi tee vastu ning istutud Haaberstis mädaneva hõberemmelga okste vahel. Rääkimata järsku igas nurgas lahvatanud vastuseisust tuulikutele ja Nursipalu harjutusväljast, kus kahetsusväärselt segunevad kohalike ja teemat enda kasuks pöörata püüdvate trollide hääled.