MEIE IGAPÄEVANE TASUTA TÖÖ | Jezierska ja Kletter: tasustamata hooletöö on majanduse alus, mis on väärt miljardeid eurosid

„Ma ei ole täna mitte midagi teinud. Mõtlesin küll, et tahaksin olla täna produktiivne, aga ma lihtsalt ei jõudnud kõigi kodutööde kõrvalt midagi muud teha.“

„Mida sa siis tegid täna?“

„Ah tead küll, seda mida ma iga päev teen – tegin hommikul lapsele süüa ja viisin ta lasteaeda, siis tulin koju ja koristasin toad ära, pesin pesu, olen seda juba mitu päeva edasi lükanud, siis olin nii väsinud, magasin viisteist minutit, seejärel läksin lapsele lasteaeda järele, tegin õhtusöögi ja õhtuks olin nii väsinud, et ma ei jõudnudki oma tõlketööni! Mitte midagi ei saanud ma täna tehtud.“

Selline vestlus on kindlasti paljudele tuttav. Selle taga on iganenud uskumus, et vaid palgatöö on produktiivne, et vaid palgatöö loob majanduslikku väärtust. Tasustamata hooletööd, nagu kodu või laste eest hoolitsemist, me väärtuslikuks majanduslikus mõttes ei pea, need on tegevused, mis tuleb lihtsalt iga päev ära teha. Me oleme harjunud samastama produktiivsust palgatööga ja mõtlema, et majanduse alla kuuluvad vaid need tegevused ja tooted, millel on hinnasilt küljes.

Kuid see eristus on ju üsna suvaline. Ei ole head põhjendust selleks, miks peaksime pidama üht ja sama tegevust produktiivseks siis, kui selle eest saadakse tasu ja mitteproduktiivseks siis, kui selle eest tasu ei saada. Näiteks õpetaja võib koolis olla palgaline töötaja, kuid kodus aitab ta oma lapsel õppetükke teha tasuta. Kui sama tegevus on ühes kontekstis produktiivne ja väärtust loov, siis on selle väärtuse eiramine teises kontekstis veider. Majanduslik väärtus ei tohiks olla ainult kompensatsiooni olemasolu poolt määratletud, sest paljud olulised tööd – näiteks vabatahtlik töö või kodanikuühiskonna tegevus, sh aktivism –, mille panus ühiskonna heaolusse on suur, on tasustamata.