KATRIN PAUTS | „Räägi nüüd ausalt ära, miks sa mehi vihkad?“

Kus lõpeb mehe ja naise meeldiv sõbrasuhe ja algab ahistamine? Sellise küsimuse – miks küll nii hirmsasti mehi vihkan? – esitas mulle üks tuntud literaat, kes on oma meelest kindlasti šarmantse välimusega vastupandamatult võluv isiksus.

Tahtsin vastata, et ei vihka ja meessoost sõpru on mul küll, aga lihtsalt sinuga ei taha suhelda. Ei öelnud lõpuks, kuna tundus teine liiga purjus – üks neist „kirjutan naistele kell kolm öösel igasugust iba“ tüüpidest.

Mind meestevihkamises süüdistanud literaadil on mingis mõttes ju õigus: tõesti olen oma pika vallalise-elu jooksul kuu peale saatnud lugematu hulga närvesöövalt intensiivseid ja agressiivseid härrasid. Mõned on käsu täitnud vastu vaidlemata, mõned kurvalt niuksunud, aga veel on käputäis, keda tuleb ropult sõimata, et suhtluse soovimatus peakolusse kohale jõuaks. Noid viimaseid tüüpe ühendavad kindlad omadused: oma rolli tugev ülehindamine teise inimese elus, viisakuse tõlgendamine tohutu isikliku huvina ja sõna „ei“ pidamine „end huvitavaks tegemiseks“.