PALJU ÕNNE! 70aastaseks saanud Raul Vaiksoo: püüan selle päeva igati ära unustada

„Pean oma sünnipäevi üliharva, vast paari juubelit olen pidanud,“ tunnistab arhitekt Raul Vaiksoo, kel on 3. märtsil 70. sünnipäev. Nagu tal kombeks, jääb ka täna pika laua katmine ära. „Täna ma kohe kindlasti midagi ei tee ja püüan selle päeva igati ära unustada.“

Tõik, et iga sünnipäev toob kaasa suurema vanusenumbri, Vaiksood ei morjenda. „Jah, vanus on kõigest number,“ tõdeb ta reipalt. „Ehkki olen vahel vanusele mõelnud, ei häiri see mind eriti. Oleks vaid tervist.“ Vaiksoo on aasta otsa pidanud südikat võitlust kõrivähiga. Ta on läbi teinud ülikeerulise operatsiooni, mille jooksul konstrueeriti talle uus keel, ning läbinud kiiritus- ja keemiaravi. Praegu mõjub ta üsna optimistlikuna. Mullu Õhtulehele intervjuud andes tõdes ta, et teda ei niitnud jalust toogi hetk, kui ta sai teada oma diagnoosi: „Rohkem muretsen lähedaste pärast, et neile oma haigusega sedavõrd palju peavalu valmistan. Ebameeldiv, kui peaksin minema. Kuid sedavõrd palju siinilmas kogenuna ma elust kümne küünega kinni ei hoia.“

Ent elust hoiab siiski kinni. Oma parimal moel. Just nüüd nägi ilmavalgust tema mahukas teos „Aja Lugu 3“. „See, et raamatu välja andmine sattus mu sünnipäeva lähedale, on puhas juhus,“ lausub Vaiksoo. „Seda epopöad kirjutan juba umbes 35 aastat. Esimene köide võttis 20 aastat, see teine - 15 aastat. Nüüd vaja veel kaks köidet teha. Selline teos ei saa sündida „mühinal“. Ainuüksi sadade raamatute ja teaduslike artiklite läbi lugemine ja nendest märkmete tegemine võtab ju aastaid. Olen perfektsionist ja teen kõiki asju aeglaselt ja põhjalikult, sadu kordi kontrollides. Samuti teen ma nii ka oma arhitektuurseid projekte, mis võtavadki raamatute kirjutamise kõrvalt ju põhilise aja. Kusagilt peab ju leib lauale tulema. Raamatuid kirjutades muidugi rikkaks ei saa.“