PABERIUSKU EESTI | Toivo Tootsen: kui paberil on pitsat, peab olema ka paber, et see on just see õige pitsat

Eestlane on paberiusku. Ta usub, et mis on pandud paberile, see on tõde: „Ma ju lugesin, seal oli selge sõnaga kirjas, et see on just nii!“ Ja kui kokkulepe on kirja pandud, koguni allkiri all, siis see ka peab.

Mäletan, kui mind valiti esimest korda riigikogu liikmeks, andsime kõik juba kandideerimisel allkirja ka paberile, kus oli kirjas, et ma kohustun oma palgast seitse protsenti annetama erakonnale ja et fraktsioonist välja astumise korral lahkun omal soovil ka riigikogust. Elu näitas, et seda viimast kohustust ei täitnud mitte ükski lahkuja ja ka erakonnale annetuse tegemist pidi peasekretär ikka ka kogu aeg meelde tuletama. Aga see ei tähendanud midagi, järgmistel kordadel pandi jonnaka järjekindlusega ikka sama lubadus paberile.

Praegusel ajal on füüsilise paberi suuresti asendanud elektrooniline dokument, aga vana harjumuse järgi nimetatakse sedagi paberiks. Teen seda siis minagi, mõeldes paberi all kuhugi kirjapandut.