JUMALAGA, AVE KUMPAS! „Lehvita mulle, meil on lastega selline komme!“ Viimane kohtumine Ave Kumpasega

Lauluõpetaja ja laulukirjutaja Ave Kumpas (17. mai 1936 – 1. aprill 2025) oli hingepõhjani helge hing. Tema südames oli nii palju armastust, et seda jagus peale ta oma kalli pere ka kõigile teistele, keda ta oma eluteel kohtas – sõpradele ja tuttavatele, oma laululastele, beebikooli kasvandikele ja nende vanematele. Sellest armastusest sain õnnekombel osa ka mina – alates päevast, mil neli aastat tagasi ajalehe intervjuuks esimest korda kohtusime, tundsime mõlemad sügavat hingesidet ja jäime teineteise ellu kuni lõpuni.

„Lehvita mulle, meil on lastega selline komme,“ ütles ta ikka, kui koju hakkasin minema. Lehvitasingi. Ja tema lehvitas koduaknalt vastu. 1. aprilliks oli meil plaanitud fotosessioon ajakirja Tiiu kaaneloo jaoks. Pidin ta kodust auto peale võtma, aga just sel päeval kutsuti ta igavikust hoopis pikemale teekonnale...

„Armas Katrin, nii tore, et sa helistad, ma mõtlen sinu peale kogu aeg!“ kõlas Ave südantsoojendav hääl telefonist alati, kui talle helistasin. Nii ka seekord, umbes kuu aega tagasi. Pakkusin talle välja, et võiksime üle pika aja taas kokku saada ja teha kaaneloo ajakirja Tiiu maikuu numbrisse. Oli tal ju maikuus ka 89. sünnipäev tulemas. Ave ei olnud enda pildile toomisest küll vaimustuses, aga jäi siiski nõusse. Kaks nädalat tagasi sõitsin Lasnamäele. Vudisin, koogikarp näpus, nobedalt, süda peatse kohtumise ootusest juubeldamas, Pikri tänaval asuva korrusmaja treppidest üles Ave ukse taha. Õigemini oli uks juba avali ja Ave käed põimusid mu ümber kallistuseks.