ANNELI LAHE: vahel oleks vaja olla lihtsalt vanem. See, kes teab, et armastus on vastutus
„Kunagi lapsena sai parajasti venda kiusatud, kui ema poest tuli ja sellele peale sattus. Ühe hetkega taastati mul leivakotiga tehaseseaded.“ Selle kommentaari taga Facebookis peitub midagi enamat kui lihtsalt nali – see käivitas arutelu, mis läks kohati lausa tuliseks. Tuli välja, et teema puudutab nii mõndagi ning et päris paljud on segaduses. Kuidas kasvatada last nii, et temast kasvaks tugev isiksus, mitte isekas inimene?
Sündisin aastal 1971. Minu lapsepõlves ei olnud psühholooge, coach’e, terapeute ega hingehoidjaid. Meil oli ema – see üks ja ainus, kes vajadusel lohutas, ravis, õpetas, keelas ja kallistas. Kõik-ühes-elutreener, kes jagas juhtnööre ja hoidis elu rööpas. Kellel lisaks emale oli ka isa, siis meesterahva sõnal oli ikka kaal. „Kui vanem midagi ütles, siis nii oligi. Mitte hirmust, vaid selgusest: oli teada, kus jookseb piir ja millest algab vastutus.“