VIDEO JA REPORTAAŽ | „Eesti lauljad laulavad, et elada. AC/DC elab, et laulda.“

„See on meie esimene kord Eestis ja Tallinnas. Aitäh, et meid nii soojalt vastu võtate!“ karjub Brian Johnson (77) pärast esimest lugu lauluväljakul mikrofoni ja tõmbab käima õhtu, mida keegi ei unusta. See kontsert siin on kogemus ja elamus kogu eluks ning eurodel pole neljapäeva õhtul tavapärast väärtust

Juba mitu tundi enne AC/DC lavale astumist kell 21 täitub lauluväljak bändisärke ja vilkuvaid punaseid sarvi kandvate suurte fännidega. Kokku on tuldud kõikjalt. Inimesi on näiteks Malaisiast, Itaaliast, Lätist, Leedust ja muidugi üle lahe Soomest. Publik voolab katkematu joana sisse kõigist lauluväljaku väravatest ja tundub, et isegi satelliidipildilt poleks enam rohelist muru näha – ainult tihe rahvamass. Õhk on kuum ja ootusärevusest paks. „Seda ma küll ei osanud oodata, et nad Eestisse tulevad. Olen neid kuulanud oma 30 aastat,“ rõõmustab Sten, kes on oma lapsepõlvelemmikut lõpuks kodumaisel laval nägemas, „Väga hea, et ma ei läinud mõnel aastal AC/DC kontserdile välismaale – nüüd oli Eestis hea kohale tulla,“ lisab ta rahulolevalt.

Kella kuue paiku õhtul tundub kõik veel üsna rahulik. Liiga rahulik. Järjekorrad ei ole liiga pikad, inimesed kogunevad murule, joovad vett, õlut ja kokteile ning sätivad end kaasa toodud piknikutekkidele istuma. Kuid juba tund aega hiljem vaatepilt muutub – Mere värava järjekord paisub silmnähtavalt paksemaks. Isegi veekraanide juurde moodustuvad mitmesaja meetrised järjekorrad, rääkimata siis veel neist putkadest, kust midagi teravamat saab. Õhk on kuum kui AC/DC kodumaal Austraalias ja palavus ei anna kellaseierite edasi liikudeski järele. Võrreldes raskes vihmasajus toimunud Justin Timberlake'i sõuga juunikuus on rokipundi austajatel elu kui lill!