Heljo Pikhof | Kuhu on kadunud eestlaste tolerants?

Hiljaaegu kirjeldas üks ajakirjanik, kui kaelamurdvalt raske on Tallinnas korterit üürida – kui eluaseme otsijal on islamikombe kohaselt pea rätiga kaetud. Sul võib küll olla elamisluba ja väärt töökoht IT-firmas, see kõik ei loe. Üks korteriomanik või maakler lubab tagasi helistada (ega helista), teine – sõltuvalt temperamendist – kuulutab kohe, et sääraseid ta üüriliseks ei taha. Silt käigu pealt külge, ja asi ants.

Silt on suur kui valimiseelne välireklaam ja mahutab teadmatust, käibemüüte ja kinniskujutelmi sellisel mugaval hulgal, et inimene ei paista selle tagant enam väljagi. Nõnda ongi hea: ei pea teisele silma vaatama, mis võiks vahest meelde tuletada, et ka tema on luust-lihast inimene. Lahterdamise kogu mõte küllap ongi selles, et oleks kergem tõrjuda ja viha pritsida. Ja sellise vastandamise kaudu iseennast upitada ja oma sigadusi õigustada.