Seisukoht | Õppige tundeid, tursanäoga eesti mehed!

Juhtusin kokku ühe pooltuttava meesterahvaga. „Kuidas läheb?“ küsis ta. „Hästi. Abiellun varsti,“ kuulutasin rõõmsalt oma elu suuruudist. „Okei,“ ühmas tuttav. Okei? Mõõdukal määral emotsionaalse inimesena tundus selline reaktsioon isegi pooltuttava suust minu jaoks lamedana. „Sellistel puhkudel tavatsetakse vähemalt õnne soovida,“ tegin märkuse. „Ma olen abielus olnud, mis see siis ära ei ole,“ pööritas mees silmi. „Tehke parem midagi tarka. Lasteaed!“

Eesti mehed on empaatiavõimetusse nakatunud. Ühissõidukeis paistab see eriti silma – pole enam džentelmenlikkust lasta õrnema soo esindajad enne bussi, või vähemalt vanakesedki. Kui mõni ema bussiuksel lapsevankriga koperdama jääb, nühib eesti mees ennast temast kas või vägisi mööda. Räntsatab välimisele istmele, sukeldub nutimaailma ja ei tee märkamagi, et raske poekotiga vanatädike (või -onuke) sealsamas püsti seisab. Teine ei vaevu tuubil täis bussis hiiglaslikku seljakotti seljast võtma ja nühib sellega kõrvalseisva väikese koolijütsi nina.