Tiit Kuresilma | Kuidas vanadus äkitsi kallale tuli

Linnukene, pisike, kena ja sügiseselt kuldkollane, koputas akna peale. Jah, tõepoolest lindude söögimaja akna taga on tühi mis tühi. Otsisin midagi söögipoolist. Leidsin kivikõva saianuki. Huvitav, kas nad seda söövad?

Läksin õue ja võtsin linnumaja aknalt maha. Ühes käes linnumaja ja teises saianukk – oli plaan sai nööriga kinni siduda, et mõni suurem lind seda ära ei viiks. Istusin samas aia tugitooli, mis oli ka pooleldi lamamistool, ja raksuga kukkus selle põhi alt ära. Ja mina vajusin tooli raamide vahele nagu istuli kasti – jalad püsti ja käed püsti. Ja enam välja ei saanud. Mitte kuidagi kohe – jalad maha ei ulatunud, käed kusagilt tuge ei leidnud.

Linnukene, pisike, kena ja sügiseselt kuldkollane, koputas akna peale. Jah, tõepoolest lindude söögimaja akna taga on tühi mis tühi. Otsisin midagi söögipoolist. Leidsin kivikõva saianuki. Huvitav, kas nad seda söövad?

Läksin õue ja võtsin linnumaja aknalt maha. Ühes käes linnumaja ja teises saianukk – oli plaan sai nööriga kinni siduda, et mõni suurem lind seda ära ei viiks. Istusin samas aia tugitooli, mis oli ka pooleldi lamamistool, ja raksuga kukkus selle põhi alt ära. Ja mina vajusin tooli raamide vahele nagu istuli kasti – jalad püsti ja käed püsti. Ja enam välja ei saanud. Mitte kuidagi kohe – jalad maha ei ulatunud, käed kusagilt tuge ei leidnud.