Andres Herkel | Haldusreform bolševike moodi

Kui peaminister Jüri Rataselt küsiti ajaloolise Lääne maakonna kohitsemise ehk Lihula ja Hanila haldusreformiga Pärnumaa alla saatmise kohta, oli tal vastus varnast võtta – aga volikogud ise tahtsid! Kas haldusreformi mõistlik korraldamine ja volikogude vabatahtlikud otsused on vastanduvad väärtused ning kohalikku demokraatiat tuleb eelistada ka siis, kui otsused on silmanähtavalt kentsakad?

Selline küsimuseasetus sisaldab mitut vale-eeldust ja mõtlemisviga. Peamine vale-eeldus on see, et kohalike volikogude otsuseid on juhtinud vaba tahe. Ei ole. Pigem on seda teinud piits ja präänik ehk instrumendid, mida valitsus on kasutanud väga halvasti – umbes nagu kirvest sääse peletamiseks. Piitsaks on olnud ühinemispiirkondades nõutav 5000 elaniku miinimumnõue ja präänikuks vabatahtliku ühinemise puhul jagatav raha.