Juhtkiri | Mupole käerauad bussijäneste püüdmiseks

Seaduseelnõu, mis annaks munitsipaalpolitseinikule pärast koolituse läbimist õiguse kasutada vahetut jõudu ja käeraudu mõjub esmapilgul ehmatavalt: miks vajab ühistranspordis pileteid kontrolliv või valesti parkimise eest trahvikviitungeid kirjutav ametnik politsei varustusse kuuluvaid erivahendeid ja õigust neid kasutada? Ent kui bussijänes või valestiparkija muutub agressiivseks, võib korrakaitseametnik sattuda hätta kodaniku kinnipidamisega isegi nii kaua, kuni saabub politseipatrull.

Et korrarikkuja rahustamiseks ja korralekutsumiseks tihtipeale ei piisa vaid sõnadest, võib aimata sellestki, et käeraudade kasutamise õigus on turvatöötajatelgi. Ometi oleks tõdemus, et jõu monopol ei kuulu enam riigile, selge liialdus – pigem näeme turvafirmade tegevust poevaraste tabamisel ja kaaskodanikke häirivate inimeste kinnipidamises ja patrullile üleandmises politseinike tööd toetavana. Kuid kui bussist lahkumast keeldunud piletita sõitjatest on Tartu linnal viie aasta peale vaid üks näide, tuleb küsida, kas mupole täiendava jõu kasutamise lubamine on ikka proportsioonis probleemi suurusega. Tegelikult ei tea me sedagi, kas see üks näidegi võinuks olemata olla, kui korrakaitseametnikul olnuks õigus väärteo menetlemise asemel pakkuda sõitjale hoopis võimalust osta kallim pilet. Iseasi seegi, kui paljud tänastest eelkõige pastakatööd tegevatest munitsipaalpolitseinikest tahavad ja on võimelised erivarustuse kasutamise lisavastutust võtma – või on otstarbekam linna palgale kohe hoopis mõned politseinikud võtta?