Seisukoht | Maanteekiusamine
Katrin Helend-Aaviku, reporter, 21. veebruar 2017
„Piip-piiiiiip!“ signaalitab mu autole sappa sõitnud rekkajuht jõuliselt ja katkematult. Võpatan ehmatusest ja tunnen hetkeks kabuhirmu. Ma tõmbaks auto rohkem teeäärde ja laseks selle maanteevalitsejana käituva kannatamatu juhi mööda, aga ilmaolud on äärmuslikud ja nähtavus olematu – vaevu näen teed enda ees. Pimedus ja udu on omavahel nii tihkeks massiks kokku kleepunud, et sellest võiks noaga tükke välja lõigata. Kiiremini kui 70 kilomeetrit tunnis ei tihka ma enda ega teiste liiklejate ohutusele mõeldes mingil juhul sõita.
Signaal mu selja taga ei katke. Rekka on pressinud end mulle juba nii lähedale, et kardan - kui pidurdaksin, jääks see mu viimaseks sõiduks.