Juhtkiri | Kõik ei peagi olema eestlased

Kindlasti on palju neid, kes pole nõus presidendi definitsiooniga, et eestlane saab olla igaüks, kes tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Sama kindlalt pole vähe neidki, kes presidendi seda mõtet tervitavad. Pole aga sugugi kindel, et kumbki rühm saab asjast omamoodi aru. Kui inimene oskab eesti keelt ja on kursis meie kommete ja väärtustega, siis see ei tähenda, et ta ei võiks jääda venelasest eestimaalaseks. Või ka teistpidi – inimene tunnustab küll eesti keele olulisust ise seda oskamata ja peab end seetõttu ise eestlaseks. Mida aga teha siis, kui eestlasteks hakkavad end presidendilt innustust saanuna pidama ka need, kes eestlaste arvates eestlased ei ole? Pigem on alust küsimuseks, kas meil on vaja kõigist siin elavatest inimestest iga hinna eest eestlasi teha?

Kogu asja veel keerulisemaks ajades – kas 120 000 siin elavat Vene kodanikku võivad samuti olla eestlased? Kas 9. mail pronkssõduri ümber voogav rahvamass kuulub meie komberuumi? Või kas 80 000 kodakondsuseta isikule Eesti passi andmine teeb neist automaatselt eestlased? Lääneriikides on tõepoolest kombeks nimetada näiteks kõiki Prantsuse passi omanikke prantslasteks. Küsitav, kas Eestis oldaks nõus sama süsteemi ülevõtmisega. Pigem las jääda igaüks selleks, kes ta on, kuid üks asi olgu kindel – sõltumata sellest, kas inimene ise peab end eestlaseks või kellekski teiseks, on Eestis elades vältimatu eesti keele oskus koos riigikeelse põhikooli- ja gümnaasiumiharidusega. Tänini tegutsev võõrkeelne paralleelne haridussüsteem ongi üks põhilisi probleemide allikaid. Riigikeele puudulik oskus ongi klaaslagi, mis takistab teisekeelsetel Eesti elus täievereliselt osalemast.