Juhtkiri | Keda ravida ja keda mitte?

Kui kiirabi asjatute väljakutsetega koormamise teema nädal tagasi esile kerkis, siis mõistetavalt tundsid end puudutatuna kõik osapooled. Nii nagu raskes seisundis abivajajate elupäästmiseks koolitatud arst ei pea õigeks enda taandamist pelgalt vererõhumõõtjaks, nii küsib ka abivajaja – aga kust ikkagi abi saada? Tekkis kolmnurk, kus kiirabi peab kõnesid vastu võtvat häirekeskust süüdlaseks liiga kergekäelises kiirabibrigaadide väljakutsetele saatmises. Oma osa saavad perearstid ja -õed, kelle tegemata tööga pidavat nüüd nii kiirabi kui ka EMO tegelema.

Põhiline hammasrataste vahele jääja on aga haige, kel võib selle sõnasõja tõttu kergesti jääda mulje, et Eesti meditsiinisüsteem – olgu perearstid, kiirabi või EMO – ei soovigi neid enam teenindada. Igatahes on EMOd juba teatanud, et rakendavad abivajajaid selekteerides senisest tunduvalt karmimat sõela. Selleski sammus näeb kiirabi võimalikku töökoormuse suurenemist, sest paremal juhul kutsub EMO ukse taha jäetud haige endale kiirabi, halvemal juhul jääb aga üldse abita.