Juhtkiri | Ülekullatud vallavanem ei teeni valda
Lahkumishüvitistesse, mida riik maksab omavalitsuste ühinemise käigus oma töö kaotavatele linnapeadele, vallavanematele ja volikogude esimeestele, saab suhtuda mitut moodi. Oma tõetera on selles, et kuni aastapalgasuurune lahkumishüvitis on küllalt soodne hind, mida maksta, et aastakümneid edasi lükatud suurreform poleks oma toolist kümne küünega kinni hoidvate vallajuhtide vastupanu otsa komistanud. Teisalt paneb tavatöötaja jaoks üüratu kompensatsioon retooriliselt küsima, millal hakkab riik oma töö kaotanud lihtsa ametniku või töölise vastu samasugust hoolt üles näitama.
Arvatavasti on vähe neid, kes on veendunud, et lahkumishüvitis võiks olla veelgi suurem. Muidugi peale vallajuhtide endi ja nende volikogu liikmete, kes on viimasel aastal vallavanema 40–460eurost palgatõusu kinnitades taganud, et kahe aasta keskmise ametipalga põhjal arvutatav hüvitis tulebki kopsakam. Kõrvaltvaatajana on raske hinnata, kas kõik palgatõusu nautivad vallavanemad on selle ära teeninud silmapaistvalt tubli töö eest ühinemisläbirääkimistel naabervaldadega või sattus nende sekka omavalitsusjuhtegi, kelle kiuste ühinemine lõpuks toimus. Kuid on kindel, et otsi kokku tõmbavate vallajuhtide palgaks ja hüvitiseks kuluv raha ei saa enam luua uut väärtust kohalikele elanikele. Mida suuremad summad ühinemistoetustest (ja vallavanemate keskmist palgataset arvestades on juttu kümnetest tuhandetest eurodest) lähevad endiste juhtide taskute täitmiseks, seda väiksem on eelarve, millega ühinenud omavalitsus saab opereerida.