Juhtkiri | Eestlased andku eesistujana eeskuju

Koju kätte sõitvad Euroopa Liidu juhid, pidev välismeedia tähelepanu ja vastutusrikas roll Euroopa käekäigu suunamisel – need on võimalused, mida Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigiks olemine Eestile pakub ja mida suursündmuseks aastaid valmistunud poliitikud-ametnikud kahtlemata kasutamata ei jäta. Kuid omal kohal on küsimus, millisena kogeb eesistumist Eesti inimene – ka see, kes on ilma jäänud võimalusest istuda õhtusöögil riigijuhtide kõrval või teenida tulu pealinna massiliselt voorivate ametiisikute pealt.

 „Soovime juhtida Euroopat otsuste suunas, mis parandavad käegakatsutavalt inimeste elu,“ teatas peaminister Jüri Ratas eesistumise avapaugu eel. Kuigi ootusi, et EL suudab täita kõiki Eesti eesistumiseks võetud eesmärke – juttu on bürokraatia vähendamisest kuni Euroopa välispiiride valve tugevdamiseni – ei tasu liiga kõrgeks kruvida (eesistumine kestab kõigest pool aastat). Pole põhjust kahelda, et eesistumise läbiviijad pole vähemalt keskmiselt tublid. Küll võib arvata, et see, kes Euroopa poliitikasse niigi leige huviga suhtunud, ei vaimustu ka meie eesistumise ajal tõstatuvatest teemadest – seda hoolimata kohalike ametnike-poliitikute pingutustest Eesti panus võimalikult oluliseks ja vajalikuks rääkida.