Juhtkiri | Kas teine pensionisammas on hukule määratud?

Olgugi et Helir-Valdor Seeder on teise pensionisamba kriitik olnud juba pikalt, omandab tema ettepanek teine sammas üldse lammutada suurema kaalu alles nüüd, kui temast on saanud koalitsioonierakonna esimees. Võib vaid loota, et Seeder ei jää selle ettepanekuga oma erakonnas üksi, sest hiljemalt järgmistel riigikogu valimistel (kui IRL sinnamaani välja venitab) tahaksime kõikidelt erakondadelt kuulda, millised on nende detailsed ettepanekud pensionisüsteemi reformiks, mis vastaks paremini pensionipõlveks valmistujate ootustele. Pelgalt olemasoleva süsteemi peenhäälestamisest ei pruugi piisata.

Kõhklusteta võib Seederiga nõustuda selles osas, et igal aastal 400 miljoni kokku korjamine ja fondidesse pöörlema panemine ei ole mõistlik rahakasutus. Fondide suured haldustasud ja sealt vanaduspõlve saabudes väljamakstav igakuine pisku on tõepoolest kinnistanud arusaama, et praegune süsteem teenib eelkõige panku ning pensionifondide haldureid ja mitte inimest. Ent arusaamad lähevad lahku hiljemalt siis, kui küsida, kuidas seda raha paremini kasutada ja kui palju vabadust saab kodanikele säästmisotsuste tegemisel usaldada enne, kui see hakkab ohustama nende endi toimetulekut. Et haridusse, lastesse ja tervishoidu panustamine juba täna kasvatab meile homseks vastutustundlikud inimesed, kes saavad eluõhtul muretult nautida ettevõtliku ja lasterikka elu vilju, kõlab ju teoorias hästi, kuid samas teame, et praegune riiklikul ettehoolitsusel põhinev süsteem pole tekkinud niisama. Kas iseseisvalt ja ka tulevikuvaates mõistlikult majandavad inimesed moodustavad ühiskonnas enamuse või mitte, on aga rohkem usu küsimus.