Jüri Saar | Alaealiste kurikaelte projektipõhine kohtlemine

Viimasel ajal erutavad Eesti avalikkust alarmeerivad uudised alaealiste õiguserikkumistest. Keilas tegutseb noortekamp, mille liikmed on lihtsamate huligaanitsemiste kõrval juba röövinud pensionärilt sularaha. Politseinik räägib uudistesaates, kuidas kõik probleemid algavad kodust ja koolist, mistõttu politsei käed jäävad lühikeseks. Lastega, see tähendab kõigi kuni 18aastaste noortega tuleb tema arvates rohkem rääkida, arutada, aidata neil madalat enesehinnangut tõsta. Õige jutt, kohe näha, et politseinik on käinud täienduskursustel ja seal jagatud materjalid korralikult läbi töötanud.

Kaagvere erikoolis (vabandust, Maarjamaa hariduskolleegiumis) pole korda, tuletõrje signalisatsioon pannakse tööle mitu korda päevas. Kõurikud* (vabandust, erivajadustega lapsed) ronivad üle aia, millal tahavad ja tulevad tagasi samuti, millal tahavad. Tavaliselt siis, kui kõht läheb tühjaks. Politsei on tüdinud sinna väljasõitmast. Direktor ja õppekasvatustöö juht räägivad koolis rakendatavast uuest ümberkasvatuse paradigmast, kus pole kohta käskudel. Dialoog, diskussioon, kokkuleppele jõudmine, need on vahendid, millega peab saama lahendada kõik probleemid. Asutuse tööjõud voolab, sest paljud ei saavat üle vanast harjumusest anda kasvandikele (vabandust, klientidele) käske ja jälgida nende täitmist. Piltlikult öeldes on ministeerium visanud selle kooli töötajad kinniseotud käte-jalgadega vette ja kõrgemal pool oodatakse huviga, kuidas nad välja ujuvad.