Juhtkiri | Poliitplakat ei ole probleem

Poliitiline reklaam on nagu mütoloogiline lohe – raiud ühe pea maha, kasvab mitu asemele. Selles veendumiseks on meil olnud enam kui kümnend, kui Eestis on kehtinud poliitilise välireklaami keeld, mis kaotas aktiivse agitatsiooniperioodi ajaks tänavapildist küll majasuurused plakatid, ent pole poliitilist infomüra sugugi vähendanud. Pigem vastupidi – kandidaatide nägemisest on pea võimatu hoiduda alates hommikusest postkasti tühjendamisest kuni televiisori või arvuti seltsis veedetud hiliste õhtutundideni välja. Tööle või poodi pääsemiseks tuleb aga mööduda kampaaniatelkidest, valijaid agaralt tervitavatest poliitikutest ja parteilogoga õhupalli pihku saanud kaasteelistest.

Asjatuks osutus ka lootus, et piirangu tõttu on kampaaniakulud väiksemad – plakatid ilmuvad tänavatele lihtsalt varem ja kampaania on enam kolinud kanalitesse, mis lähevad erakondadele kallimaks maksma. Küsimusele kas tele- ja veebireklaamile, voldikute trükkimisele ja meenete soetamisele kulunud miljonid on läinud asja ette, vastab jaatavalt vaevalt ükski valija, küll aga hea tulemuse teinud erakond. Kui suur on aga niigi oma võimekuse piiril toimetavate politsei-kohtute töötundide arv, mis kulub välireklaami hindamiseks ja eemaldamiseks (keelatud on näiteks särgile trükitud valimisloosung ja liiga kauaks püsti jäänud kutse valimisüritusele, poliitiku isiklikule varale trükitud näopilt aga mitte), sellele ei taha õieti mõeldagi. Keda võiks küll tänada selle eest, et teade, et keelatud on ka sotsiaalmeedias tehtav poliitkampaania, osutus vaid ajutiseks tõmbluseks?