MANONA PARIS: ahistaja haaras minust selja tagant kinni – ühe käega kaela ümbert ja teisega jalgevahest!

„Kõndisin läbi palavusest rammestunud Tartu vanaema kodu poole, käes raske plastikkorv. Lõikasin majade vahele, et teed lühendada,“ meenutab ajakirjanik Manona Paris oma esimest ahistamiskogemust. Silmanurgast nägi 12-13aastane Manona, et üks jässakas valkjate lokkidega mees jälgib teda kaugelt. „Rohkem ma temale tähelepanu ei pööranud, kuni ühel hetkel tundsin, et ta haaras mul selja tagant kinni – üks käsi üle kaela ja teine jalgevahesse,“ jagab Paris õõvastavat kogemust.

„Meenutan – ma olin ikka laps, mummudega põlvini valges kleidis, kaks punupatsi lehvidega seljal.“ Manona tardus sekundiks, sest rünnak oli tõeliselt ehmatav. „Õnneks kolm sekundit hiljem, kui ta tahtis mind juba kuhugi tirida, õnnestus mul virutada raske korv üle pea talle otse näkku ja seejärel jooksu pista. Kutt hüüdis mulle veel järele: „Mis sa nüüd siis sedasi...“.“ Kui Manona koju jõudis, oli vanaema loomulikult ehmunud ja helistas ka miilitsasse. „Paraku ei tulnud keegi asja uurima. Öeldi, et laps sai nagunii valesti aru.“ Manona ütleb, et jõi siis esimest ja viimast korda elus suhkruvett. „Jässakaid lokkidega väga valget verd mehi ei salli ma tänini.“