Üksküla pihtimus Hendrik Toomperele: „Tead, pean sulle ausalt tunnistama, et teater ei huvita mind üldse. Lihtsalt ei huvita ja kõik!“

„Aarnega olen ma aegade jooksul päris palju kokku puutunud, oleme koos mänginud  ja temaga päris mitmeid lavastusi teinud. Ja reisil oleme koos käinud, mis tähendab, et mälestuste pundar on tohutult suur. Ent Aarnega seoses meenub ennekõike kaks natuke nagu vastuolulist mälestust,“ ütleb Hendrik Toompere, kes olnud nii Üksküla õpilane kui ka suure näitleja lavastaja. 

„Esimene mälestus pärineb kooliajast, kui ma pidasin Aarnet kui ennekõike näitlejat enda õpetajaks – kõige suuremaks õpetajaks, sest see kõik, mida ma tollal näitlejana õppisin, on ennekõike Aarne käest saadud. Noortel inimestel on soov hakata otsekohe võimsalt, vägevalt ja mõjuvalt mängima ehk siis olla sõnumi edastaja. Aarne esimene mällu sööbinu sõnum oli see, et kui ta ütles: „Kuulge, proovime nüüd teha ikka nii, et õpime kõigepealt pliiatsiga joonistama. Proovime joonistada tooli täpselt nii, nagu ta päriselt meile paistab. Hiljem võite hakata van Goghi mängima ja kahe joonega piirduma.“ Mis oli väga hea, see viskas ette hoopis teistsuguse koolitegemise ja rolliõppimise maailma.“