„Kõik, mis Aarne Üksküla tegi, oli geniaalne.“

„Aarne, juba ammu, kümme aastat, mängin ma  Draamateatris Sinu rolle, mida Sa ise oleksid pidanud, kui Sa oleksid viitsinud ja tahtnud. Sa oleks ja pidanuks elama palju kauem,“ hüüab Draamateatri näitleja Tõnu Kark eile lahkunud teatrilegendile Aarne Ükskülale järele. „Häid sõnu võib tema kohta iga Eesti inimene öelda, ta oli ikkagi näitleja number üks,“ täiendab (näite)kirjanik Andrus Kivirähk. „Ja üldse – kõik, mis Aarne tegi, oli väga geniaalne.“

Kargil on elavalt meeles nende viimane kohtumine: üks väike koosistumine, kus seltskond võttis korraga jutuks just Kargi kui näitleja. „Maria (Klenskaja – J. K.) küsis, kas Tõnu on hea näitleja. Aarne vastas, et Tõnu ei ole hea näitleja, Tõnu on nähtus. Sellega see jutt lõppes ja sel õhtul nägin ma Aarne Üksküla viimast korda,“ ütleb Kark. Lisades, et alati, kui ta Ükskülale mõtleb, tulevad talle ennekõike meelde tema silmad.  „Nii on, ma ei saa midagi teha.“