Kooselu dementse vanemaga sööb närvid seest: „Nagu oleks kolmas laps majas.“

„Ma tunnen, et lausa vihkan teda. Et ta on mulle koormaks. Et minu oma elu jääb elamata. Pean pidevalt kodus valvama, et ta pesuväel majast välja ei läheks,“ prahvatab tallinlanna Kai, kelle aeg kulub peamiselt dementse ema eest hoolitsemisele. „Nende mõtete järel aga tabavad mind alati süümepiinad – ta on ju mu ema, ma ei tohi niimoodi mõelda! Tunnen end nii halva ja väärituna.“

Kai (49) räägib: „Mida aeg edasi, seda piinarikkamaks mu kooselu emaga muutub. Mul oleks nagu kolmas laps majas. Eriti valus on mõelda tagasi ajale, mil mu ema oli suure vabriku peakonstruktor. Temast sõltus, kas tehas täidab plaani või ei. Mäletan, kuidas mõnel õhtul käisid ema kolleegid meie kodus tööasju arutamas. Emal oli vaikne hääl, kuid tema sõna oli määrav, tema otsustas. Ja praegu...“ Kai ohkab.