Inga Raitar | Tahan teavitada maksukuriteost

Maksukuriteost, mille ma kardetavasti just toime panin. Mu süda on väga raske, sest ma ei tea, kui suur on mu rikkumise määr ja kui palju ma just praegu riigile võlgu jäin. Ausa väikeettevõtjana teavitan juhtumist ise. Sõitsin tööasjus bussiga Võrumaale, et kirjutada lugu perest, kes soovib Lõuna-Eestis arendada väikeettevõtlust. Mõlemad teevad palgatööd, et alustavat ettevõtet elus hoida ja ise elus püsida ajal, kui kogu nende sissetulek kulub ettevõtte käivitamisele. Ettevõtlusega tegelevad nad hobide, kohvikuskäimiste, spordisaalide ja kõigi moodsa linnainimese tavapäraste töökõrvaste tegevuste asemel. Miks, küsite. Mina tahtsin ka küsida, sellepärast sõitsingi.

Ajastasin kohtumise bussifirma kampaaniale, kui sõidupilet Võrust Tallinna maksis euro. Oma loomingust elatuv väikeettevõtja, kes pole end haakinud mõne mahlaka riiklikult rahastatava projekti külge, loeb teadagi iga senti. Tagasiteel, mis oli minu jaoks samuti töösõit, mu kuritegu toimuski. Nimelt oli bussis internet ja mina, va kahjur, avasin töösõidu ajal tööarvuti ning lugesin Facebookis toimuvat arutelu. Siis ma ei saanud veel aru, et tegelen riigi maksusüsteemi õõnestamisega, aga kindlasti pole see pehmendav asjaolu.