OTT KIIVIKAS: lapsena ei mõistnud ma, kuidas isa võis meid vennaga aastateks unustada

„Meil läks kõik väga hästi, kuni ühel päeval saime Miku ja emaga peaaegu närvivapustuse. „Ma jätan teid nüüd maha,“ teatas isa ootamatult. Pakitud kohvrid olid tal juba välisukse kõrval. Meie Mikuga, tema seitsmeaastane, mina olin saanud just kuus, seisime trepi esimese astme peal nuttes ja paludes, et isa ära ei läheks,“ meenutab Eesti esikulturist Ott Kiivikas reedel esitletavas elulooraamatus. „Isa lahkus sõnagi selgituseks raiskamata.“

Vend Mikk lohutas Otti, öeldes, et ehk tuleb isa ükskord tagasi. Ott suutis aga vaid mõelda, kuidas isa niimoodi teha sai ning kas isa lahkumine oli tema ja venna süü, võib lugeda Kaire-Külli Vaatmanni teosest „Visa hing. Ott Kiivikas“. „Hindasin Miku katset mind lohutada, kuid see ei teinud olemist kergemaks.“ Ei aidanud seegi, kui Kiivikate toonane naaber, endine maadleja Ants Maidla Oti ja Miku isale keretäie andis selle eest, et too naise ja pojad maha jättis.