Jüri Arrak: "Ema õrnust ja ihu ma ei mäleta. Aga lapsehoidja Nadja keha mäletan. Nadja oleks justkui naiselikkuse, pehmuse ja õrnuse sünonüüm."

„Olen sügavalt huvitatud inimkonna teest, ajaloost, religioonidest, müstikast ja legendidest. Minu maailmapildis on kesksel kohal arusaam, et kõiksus koosneb energiatest ja me õpime tasapisi seda süsteemi tundma, olles selle tee esimesel astmel, ning inimkonda ootavad ees suured muutused,“ mõtiskleb 1999. aastal sajandi saja suurkuju hulka valitud Arrak ühes oma tuntumas essees.

Kunstikriitik Boris Bernstein on öelnud, et Arraku jutustav maailm sisaldab suure sisendusjõuga ootamatuid nägemusi, paradokse ja metafoore, milles on lahutamatult koos maskeraad ja pihtimus. Täpsemalt polegi võimalik seda meest portreteerida. Nii kunstniku kui ka inimesena. Loojana. Kes ometi seisab väga sirgelt kahe jalaga maal. Parajasti küll oma ateljees, mille seinu katavad ta graafilised lehed ja maalid ning mis visuaalselt asub kuskil majade kohal, poolel teel pilvedesse. Hea huumorisoonega Arrak naerab, et on siin kui vanajumala selja taga. Mitte nagu kunstnike liidu majas, kus igal hetkel võib keegi kunstnikest-sõpradest ateljee uksele koputada, et hakkame nüüd viina võtma. Jüri Arrak on juba aastaid täiskarsklane.