Seltsidaamid annavad üksikute vanaprouade elule särtsu juurde

„Mul oli enne ka murutraktor, aga see oli niuke väike pensionäri oma. Ostsin uue, sest käigud ei läinud enam hästi sisse. See uus on suurem ja parem. Kaks päeva õppisin, enne kui oskasin sellega ümber käia,“ pajatab 88aastane Heljo. Olgugi et vanaproua elab üksinda, ei pea ta kõnelema endaga, vaid saab juttu vesta seltsilistega.

Viljandimaal Villa külas kahetoalises majakeses askeldatakse usinalt. Proua Heljol on teisipäeva pärastlõunal külas kaks seltsilist: Leili (67) ja Vally-Reet (42). Saabujaid tervitab õdus ahjusoojus ning kaunilt kaetud laual lõhnavad perenaise küpsetatud porgandipirukad ja õunakook. Heljo on 16 aastat elanud üksinda, mistõttu hindab ta hetki külaliste seltsis väga. „Kui mul mees ära kadus, siis kartsin nõnda hirmsasti, et õhtul magama heites panin väikese matkakirve voodi kõrvale lauale. Kui mõni röövel oleks uksest sisse tulnud, ma oleks kohe andnud nii et...“