Juhtkiri | Lepitaja otsib tapamajas kompromissi

Rakvere lihakombinaadi tööliste ja juhtkonna vaheline töötüli on kui musternäide sellest, kuhumaani asjad 21. sajandil kuidagi jõuda ei tohiks. Ükskord lahvatab vimm, mis kogunend salaja – viimase piirini viidud töölised esitasid küll oma palganõudmise ja sellele kaalu andmiseks lisasid ka streigiähvarduse, kuid ei viinud end kurssi asjaoluga, et seegi valdkond on Eestis seadustega täpselt reguleeritud. See kivi läheb ametiühingu tegemata töö kapsaaeda.

Nüüd on ametiühing küll platsis, kuid streigiga ähvardajad on oma kohalt lahti lastud ja politseigi kohapeal töösuhteid klaarimas käinud. Kuid nii nagu polnud töölistest tark tulla esmalt välja streigiähvardusega, näitas fakt, et ettevõtte juhtkond julges parema elu nimel võitlejatega kohtuma minna vaid koos advokaadiga nende tegelikku hirmu oma töötajate ees. Praegu üritab pooli lähendada riiklik lepitaja, kuid sellega lasevad välisomanikud Eesti riigi esindajal teha tööd, mida tegelikult oleks pidanud tegema siinse ettevõtte juhtkond. Ainuüksi see, et töötüli tuli sellisel kujul avalikuks ja jättis kombinaadist mulje kui orjanduslikust ettevõttest, tõestab ettevõtte juhtkonna tegemata tööd. Samas pole ettevõttest Soome juhtkonna otsusel vabastatud Teet Soorm hoidnud kokku värve olukorra kirjeldamisel – mõni siin tegutsev ettevõte käitub nii, nagu eestlased oleks orjarahvas.