„Ma võtan kaasa vaid kuueaastase poja, koera, auto ja nii palju asju, kui autosse mahub.“

„Paljud sõbrad ja tuttavad, kes kuulevad, et olen pannud oma talumaja ja kogu kraami müüki ning kavatsen Hispaaniasse kolida, ütlevad, et olen sõge. Nad arvavad, et peaksin jätma Eestisse ikkagi mingi tagala, kui midagi peaks viltu minema. Aga ma tean, et ei tule tagasi, see on mul ühe otsa pilet!“ räägib kõigutamatu enesekindlusega Raplamaal elav üksikema Kristi, kes on väsinud kaheksateist aastat kestnud lõputa „ellujäämiskursusest“ väikses Eesti külas ja kavatseb rajada uue kodu soojale maale. 

Kes meist ei oleks sopasel ja kõlepimedal Eesti sügistalvel kas või korrakski mänginud mõttega, et pakiks asjad kokku ja koliks soojale maale. Kui paljud aga seda ka tõesti teevad? Vahel pole nii suureks elumuutuseks lihtsalt õige aeg või jääb puudu julgusest. Pealegi annab tihti juba pelgalt unistamine vajaliku portsu sooja, et kaamosest läbi rühkida. Ja olgem ausad – see on ikkagi üsna pöörane plaan. Eriti veel kui oled talumajas elav kahe lapsega üksikema.