Katrin Pauts presidendi kõnest: "Sugeda said need, kes seda väärisid."
Presidendi kõne vastas minu ootustele küll, sest ega ma sellisest formaalsusest midagi rohkemat ootagi – see kõne on üks tähtpäeva juurde kuuluvatest sümbolitest, mitte range epistel rahvale või spikker, kuidas täpselt kõike tulevikus teha (eelmise presidendi arusaam kõnest kippus tihtilugu olema just selline). Kõik sai tehtud, mida juubelikõnes vaja teha: tuletada meelde, mida me igaüks nagunii suurepäraselt teame, aga mille keegi peab aeg-ajalt jälle välja ütlema. Kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu edasi minna. Veidike tüütut juba-sada-korda-kuuldud paatost kulub pidupäeva ära, kes see pidupäeval ikka midagi erakordset ja jalustrabavat ootab.
Mulle meeldis, et nagu lootnud olin, ei pühendanud Kersti Kaljulaid üüratut osa kõnest orjapõlve masendusele ja rõhuvatele õppetundidele minevikust, vaid jätkas oma joont – mäletame neid suuri kannatusi küll, aga ärme kõnni, selg ees, oma tulevikule vastu. Manitsuste ja hinnangute andmise asemel kandis president pidevalt ette valikuid – kas teeme nii või teeme naa? See läks kõne sõnumiga kokku: haritumate rahvaste hulka kuuluvad eestlased oskavad ise, ilma suunava näputa kah öelda, mis on nende jaoks õige ja mis on vale. Seega sai mu kardetud solvumis- ja vihkamisteema küll puudutatud, aga mitte ka ülearu näpuga vehitud. Kohustuslikus korras (paljukõneldud Tiit Ojasoo „juhtum“ ja sellega seotud vastuolud) sai puudutatud ka perevägivalla teema – linnuke kirjas, just nii palju, et keegi ei saaks iriseda, et Kaljulaid on sellele jälle läbi sõrmede vaadanud.