Piinlik küll, aga hümni tuleb laulda müts peas – selles rahvamassis saab liigutada vaid suud, aga mitte käsi!

„Hoia, Jumal, Eestit,“ kõlab kõrvus Juhan Aaviku koorilaul, kui hommikul kell pool seitse uksest välja astun. Tean, et see lugu kõlab täna paljudes Eesti linnades palju kordi. Ja täna on Jumal meid tõesti kuulda võtnud. Maa on imeliselt puhas ja valge, sajab laia lund.

Tund enne lipu heiskamist on Tallinna tänavad veel üllatavalt tühjad. Põhiliselt askeldavad seal kojamehed labidatega. Keegi – kes muu kui ikka kojamees – tõttab kuskile, kaenla all pika varre otsas sinimustvalge. Kas valge lume või ei tea, mispärast, aga silme ette tuleb tänase päeva kontekstis kohatu pilt Vene filmidest viimasel hetkel kuusega koju tõttavast papist.