"25 aastat oleme püüdnud Paul Poomi elule tagasi võita. Et ta täna meiega on, on jumala ime!"

„Paulile kaks ajulõikust teinud neurokirurgid kinnitasid, et see mees ei tõuse enam kunagi oma jalgadele, rääkimata käimisest, ning on päevade küsimus, kui ta kustub.“ Nii räägib Henno Hunt kasupojast Paul Poomist, kui oleme fotograafiga üle pere ukseläve astunud ja Hennoga esimesed tervitused vahetanud. „Aga näete, mees liigub.“ Henno järel tatsab esikusse Paul, kes surub tugevasti-tugevasti mu kätt ning veab näole talle nii iseloomuliku siira ja heatahtliku naeratuse. Täpselt nagu viisteist aastat tagasi, kui endisel näitlejal Paulil sai esimest korda külas käidud.

Astume elutuppa. Hetkeks tundub, nagu aeg oleks seisma jäänud. Sama diivan, sama tugitool, laud, seinalamp ja serveerimislaud. Tapeet seinas on uus ja televiisor suurem. Seinakalendrisse on Henno tõmmanud ringid kuupäevadele, kui ta peab minema haiglasse, et saada silma järjekordne süst. Riiulist paistab „Suur piiblileksikon“ ning laual muu kirjanduse vahelt Sulev Luige monograafia selg.